Elektrienergia ülekandmiseks ja tarbimiseks on vajalik elektri- ja magnetvälja. Nende väljade ülesehitamiseks vajavad elektriseadmed reaktiivvõimsust. Nii nagu aktiivvõimsuse korral peab ka reaktiivvõimsuse tarbimises ja genereerimises igal ajahetkel valitsema tasakaal. Lähtudes reaktiivvõimsuse kompenseerimise vajadusest kasutatakse elektrisüsteemis lisaks reaktiivvõimsuse kompenseerimiseks seadmeid, mille hulka kuuluvad sünkroonkompensaatorid, kondensaatorpatareid ja mitmesugused staatilised kompensaatorid. Reaktiivvõimsuse kompenseerimise all mõeldakse reaktiivvõimsuse ülekande optimeerimist ja sellega seotud meetmeid elektrivõrgus, sealhulgas täiendavate reaktiivvõimsuse allikate ja nende juhtimisega seotud küsimusi.

Kompenseerimisseadmed toimivad nii püsi- kui siirdetalituses, kindlustades sellega elektrisüsteemi stabiilsuse.

Reaktiivvõimsuse kompenseerimise mõte ja saavutatav tehniline ning majanduslik efekt põhineb peamiselt järgneval:

• võrgu läbilaskevõime suurenemine
• võrgus võimsuse ja energiakadude vähendamine
• parem pinge kvaliteet
• suurem elektrisüsteemi talitluskindlus.
  
  

Reaktiivvõimsuste kompenseerimine on üheks efektiivsemaks elektrienergia säästu meetmeks, kuna võimaldab vähendada elektrivõrgus ülekantavat reaktiivvõimsust ja koos sellega

aktiivvõimsuskadusid. Kui süsteemi talitlus seda võimaldab, tuleks üldiselt eelistada põikkondensaatoreid ja -reaktoreid kui kõige odavamaid seadmeid. Staatilised reaktiivvõimsuse kompensaatorid võimaldavad lahendada praktiliselt kõiki stabiilsuse ja pinge reguleerimisega seotud probleeme